Ramen-supp on Jaapanis kujunenud nisunuudlitega supp, mille juured on Hiina nuudliroogades. Ramen’i täpne teekond Hiinast Jaapanisse ei ole lõpuni ja üheselt tõestatud. Kuid just see roog on kujunenud Jaapani köögi sümboliks ja üheks armastatuimaks toiduks kogu maailmas. Miks siis ikkagi on selle roa fenomen?
Erinevaid ramen-supi retsepte on tohutult. Peaaegu igal regioonil Jaapanis on oma tüüpiline retsept ning „nuudlisupi kohvikud“ on seal väga levinud ning populaarsed.
Legendi järgi tõi (või pigem lõi) ramen-supi 1660-ndatel Hiinast põgenenud õpetlane Zhu Shunsui. Ta oli Mingi dünastia ja hiljem Edo (ehk Tokugawa perioodi) Jaapani säravaim konfutsianismi esindaja ning valitseja nõuandja. Tõenäolisemaks peetakse, et ramen-supp levis Hiinast Jaapanisse immigrantidega alles 2 sajandit hiljem (19. saj lõpus või 20. saj algul).
Hiinlaste liha-nuudlisupi ajalugu ulatub lausa nelja tuhande aasta taha, kuid ramen-supp on maailma vallutanud hoopis jaapanlaste abiga, kes tegid roast oma versiooni. Nad muutsid supi maitsenüansse mitmekesisemaks ning hakkasid supile lisama misot ja sojakastet.
Ramen-supi laiem populaarsus kasvas eriti pärast teist maailmasõda. 1945. aastal tabas Jaapanit väga halb riisisaak. USA okupatsiooni ajal jõudis Jaapanisse hädaabina nisujahu ning osa sellest liikus mustale turule, kus sellest valmistati muu hulgas ramen’it. 1950. aastaks, kui nisujahu kasutamist piiravad regulatsioonid leevenesid ja Hiinast naasis Jaapanisse palju inimesi, kasvas ramen’i poodide arv kiiresti ning hakkasid tekkima uued piirkondlikud stiilid.
Linnades elavate vaesemate jaapanlaste igapäevatoiduks sai ramen-supp juba 20. sajandi algul. Teise maailmasõja järgne kehv riisisaak 1945. aastal tõi Jaapanisse toidunappuse. Toidupuuduse leevendamiseks saatis USA Jaapanile abina nisujahu. Ameeriklased propageerisid väga nisu ning loomse valgu kasulikkust, mis võimaldas ramen-supil üha rohkem kanda kinnitada ning jõuda ka paremal järjel inimeste menüüsse. 1958. aastal tõi ärimees Momofuku Ando turule tänapäeval tuttava „tudengi roa“ – tööstuslikult toodetud kiirnuudlid maitseaine pakiga. Mugav lahendus levis kiirelt üle maailma ning seda on peetud Jaapani 20. sajandi suurimaks leiutiseks.
Ramen’i nime all maitseaine pakiga kiirnuudlid pole siiski kindlasti võrreldav tõelise ramen-supiga. Kontidest keedetud puljongil on mitmeid kasulikke omadusi. Näiteks saab sealt valku, mis turgutab kogu keha ning kollageeni, mida on vaja naha elastsuse hoidmiseks ning tugevamate küünte ja juuste jaoks. Supile lisatavad köögiviljad annavad vajalikke kiud- ja mineraalaineid ning vitamiine. Muna, mida tihti garneeringuna kasutatakse, on samuti hea valguallikas ning (munakollane) sisaldab ka olulisi rasvhappeid.
Jaapanis ja mujal maailmas eristub üha tugevamalt nn päris ramen-supp: pikalt keedetud leemed, täpselt valitud nuudlid, eraldi valmistatud maitsebaas, aromaatsed õlid ja läbimõeldud lisandid. Jaapani turismiorganisatsioon kirjeldabki ramen’i arengut kui teekonda tagasihoidlikust Hiina immigrantide toidust rahvusvaheliseks nähtuseks, mille puhul tippkokad kasutavad kvaliteetseid tooraineid ja loovad oma piirkondlikke või autorile omaseid stiile.
Jaapanis on ramen’il väga palju piirkondlikke variatsioone ning pea igal piirkonnal on oma viis, kuidas seda suppi valmistada. Kõige levinumad on miso, shio (soola) ja soja ramen. Omaette nähtus on aga tonkotsu ramen, mille valmistamisel keedetakse seakonte sageli mitmeid tunde. Tulemuseks on hele, rikkalik ja kreemja tekstuuriga puljong, mille täidlus ei tule koorest, vaid just pikalt keedetud kontidest ja nendes sisalduvast kollageenist.
Ramen-supi valmistamise nurgakivi on hea puljong, mis on ideaalis kondist keedetud ning mis annab supile sügava maitse ning vajalikke toitaineid. Sellele lisatakse spetsiaalsed ramen-nuudlid, köögiviljad ning valguallikas – klassikaliselt sealihaviil või poolkõvaks keedetud muna.
Maitsestamiseks kasutatakse misopastat või sojakastet. Miso on sojaubadest tehtud pasta, mida on Jaapani köögis väga laialt kasutatud aastasadu. Lisaks sisaldab miso E-, K- ja B-grupi vitamiine (sh foolhapet). Misos on ka mineraalaineid, näiteks vaske, mangaani, tsinki, fosforit, rauda. Misopastasid on mitmesuguseid. Varieeruvad aroom, maitse, tekstuur ja värv, kuid valmistamise protsess on sarnane: keedetud sojaubadele lisatakse nisu, odratangu või riisi ning saadud segu kääritatakse. Kääritamise protsessi käigus tekivad misopastas kasulikud probiootilised bakterid ja ensüümid, mis soodustavad seedimist. Kuumas supis need küll suuresti hävivad, mistõttu lisatakse misot ramen-supile eelkõige sügava umami maitse pärast.
Supi serveerimisel jagatakse nuudlid kaussidesse, valatakse peale kuum puljong ning lisatakse lisandid vastavalt maitsele. Supi tahked osad süüakse pulkadega, puljong juuakse hiljem otse kausist.
Ramen-supp on palju enamat kui lihtsalt trendikas toit. See on sajandite pikkuse ajalooga, toitev ja mitmekülgne eine, mida saab kergesti kohandada oma maitsele ja vajadustele. Kvaliteetne kondipuljong, miso ja värsked köögiviljad teevad sellest eine, mis toetab nii seedimist, immuunsüsteemi kui ka üldist heaolu. Proovi järele – retsepti leiad siit!
Kui soovid paremini mõista, kuidas toit mõjutab tervist ja enesetunnet, siis oled oodatud Rahvatervise Akadeemia toitumiskoolitusele – praktilisele koolitusele, mis aitab toitumisteadmised igapäevaellu tuua. Lisaks saad kaasa kasulikke toiduvalmistamise nippe, mis teevad tervislikumad valikud lihtsamaks ja maitsvamaks.
Idandamine kodustes tingimustes on lihtne ja soodne viis tuua oma menüüsse rohkem mitmekesisust ning taimset toitu. Idandid ei ole lihtsalt väikesed rohelised lisandid taldrikul, vaid
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei asenda professionaalset nõustamist. Enne oluliste elustiili või toitumise muudatuste tegemist soovitame konsulteerida vastava ala spetsialistiga. Kolesterool on rasvataoline aine
Kevadväsimus on iga-aastane väljakutse paljudele, tuues endaga kaasa energiapuuduse ja unisevõitu olemise. Kuigi meditsiinilise diagnoosina kevadväsimust ei tunta, peegeldab see organismi reaktsiooni pika talve jooksul