Millist rolli mängib veresuhkru tase magusaisude tekkes?

Liigne magusalembus on tuttav väga paljudele meist, kas pole? Suussulavas šokolaadis või magusas saiakeses võib peituda teinekord kõik see, mida hing nii väga vajab või keha igatseb. Vähesed jäävad magusa suhtes ükskõikseks. Mis teeb magusa sedavõrd võimsaks, et me seda nii väga armastame ja ihkame? Vastus peitub osalt evolutsioonis, kuid rolli mängib ka meie kõikuv veresuhkru tase.  

Evolutsiooniline pärand 

Meie magusaisu on kujunenud välja evolutsiooni käigus. Magusa maitsega toit tähendas meie eellaste jaoks sageli ohutumat energiaallikat, vastupidiselt mõrudale, mis võis olla mürgine. Samuti kannab toidu magus maitse sõnumit energiarikkusest. Kui mõelda siia ilma sündimise peale, siis esimene maitse, millega me kokku puutume, on ema rinnapiim, mis on samuti magus. Seega on üks põhjendus meie magusaeelistusele puhtalt seotud evolutsiooniga.  

Kõikuv veresuhkru tase 

Süsivesikutest, sh suhkrutest, saab meie keha oma esmase energia – glükoos on meie peamine ning kõige kiiremini kättesaadav energiaallikas. Seda vajab nii meie aju, kui ka ülejäänud organism. Seega, kui energiat ei ole, võtab aju piltlikult öeldes valikute tegemise üle, andes märku, et nüüd ja kohe on vaja kiiret energiat glükoosi näol. Ja nii otsimegi silmadega, mida maitsvat me oma energiataseme tõstmiseks süüa saaksime. Pole siis imekspandav, et tühja kõhuga poodi minnes ostame rohkem kui vaja ja teeme sagedamini valikuid nende toodete kasuks, mis sisaldavad kas rohkelt suhkruid või kiiresti imenduvaid süsivesikuid. Ometi on selle taga üks lihtsasti mõjutatav „mehhanism“ – meie kõikuv veresuhkru tase. 

Magus annab naudingu 

Suhkrut sisaldavatel toodetel on mõju ka meie ajukeemiale. Lisaks sellele, et glükoos on meie ajule esmane energiaallikas, mõjutab suhkur ka endorfiini vabanemist ajus ning serotoniini taset meie organismis. Mõlemad hormoonid aitavad meil tunda mõnutunnet. Selles valguses on igati loogiline, et isegi siis, kui ma olen kõhu täis söönud, võin ma tõelise naudingu saamiseks vajada veel väikest (või natuke suuremat) ampsu magusat.

Samuti on magusatarbimine seotud meie mikrobioomiga. Teadlased on uurinud ja toonud välja, et magusaeelistajate ja „magusaneutraalsete“ inimeste mikrobioomid on küllaltki erinevad. Kuid kas mikrobioom on erinev selletõttu, et inimene sööb rohkelt magusat või sööb ta rohkelt magusat sellepärast, et tema mikrobioom seda soosib, pole veel täiesti selge.

Kuna suhkrurikkad toidud annavad naudingu, tasuks magusaisu tekkimise korral analüüsida, kas tegemist on energiapuudusest või naudinguvajadusest tuleneva vajadusega ning jälgida, kui palju on magusa järele haaramine seotud harjumusega.

Kui palju on liiga palju ning miks see hea ei ole? 

Kui magusaid ampse ning maiustusi on päeva jooksul sagedasti või teatud juhtudel valdavalt, võib see vähendada meie päevast energia- ja toitainete saamist. Mida rohkem on valikus magus, seda vähem on seal tõenäoliselt kvaliteetseid energia- ja toitainete allikaid. Magus annab hetkelise energia, kuid paneb meid natukese aja pärast uuesti magusat vajama, sest kõht ei saa täis ning veresuhkru tase kukub jälle. Liigne magus, nagu ka liigne soola tarbimine, mõjutab ühtasi meie maitsetundlikkust ning sellest tulenevalt ka toidueelistusi ja paneb meid eelistama üha magusamaid ja tugevamalt maitsestatud toite. 

Magusaisude lõksus 

Loomulikult on neid õnnelikke, kes eelistavad magusale pigem soolast ampsu. Siiski on väga palju neid, keda kimbutab aeg-ajalt meeletu vajadus just selle “patuselt” mõnusa magusa järele. Tundub, nagu oleks suhkrul meie üle mingi varjatud võim. Kuna kiiresti imenduvate süsivesikute rikkast toidust vabaneb glükoos kiiresti, tõstab see kiiresti ka veresuhkru taset. Sellele vastuseks toodab kõhunääre vere glükoosisisalduse reguleerimiseks rohkem insuliini, mis tähendab, et üsna lühikese aja pärast on veresuhkru tase jälle madal ning tekib vajadus uue energia järele. Nagu juba öeldud, siis sellisel puhul isutabki kõige enam just magusa järele ja nii olemegi justkui lõksus.

Kuidas siis magusa tarbimist vähendada? 

• Alustada võiks esmalt veresuhkru tasakaalustamisega ning oma toidukordade ülevaatamisega. Mitu korralikku toidukorda ning milliste vahedega sinu tavapärastes päevades on?  Ideaalne oleks, kui sinu toidukordade vahed ei oleks pikemad kui 3,5-4 tundi, mistõttu on mõistlik võtta kahe põhitoidukorra vahele üks tasakaalus vahepala. Tasakaalus selles mõttes, et selles oleks toitainetest olemas nii valke, rasvu, kui ka süsivesikuid. Ka põhitoidukordadel võiks juhinduda samast põhimõttest ning jälgida veresuhkru tasakaalustamise ja toiteväärtuse mõttes taldrikureegli põhimõtet.
• Kui magusaisu ilmutab end pealelõunasel või õhtusel ajal, siis tasub mõtelda, kas oled hommikul ja päeval piisavalt söönud.
  
  
• Suhkru tarbimist aitab vähendada, kui eelistada võimalikult naturaalseid ja maitsestamata (magustamata) tooteid. Enamikes maitsestatud piimatoodetes ning maitsevetes (karastusjookidest rääkimata) on täiesti arvestuslik kogus suhkrut. Lausa sedavõrd palju, et üheainsa maitsevee või magustatud piimatoote tarbimisel võid saada juba rohkem kui päevase soovitusliku lisatud suhkru koguse, milleks on soovituslikult 25 g ning maksimaalselt 50 g.
• Vähenda toidule suhkru lisamist ning jälgi poes tootepakendil suhkru sisaldust. Mida eespool on suhkur koostisosade loetelus, seda rohkem seda seal on. Samuti jälgi pakendi toitainete tabelis suhkru sisaldust 100 g kohta ning eelista madalama suhkrusisaldusega tooteid.
• Alusta suhkru vähendamist järk-järgult. Sageli on magusaeelistuse taga harjumus ja meie maitsemeel on magusaga harjunud. Seetõttu on kõige parem uusi ja tervislikke harjumusi luua järk-järgult, et ei tekiks liigselt enda piiramise ja sundimise tunnet. Mis omakorda võib viia ühel hetkel kogu ettevõtmisest loobumiseni.

Kokkuvõttes võib öelda, et magusaisusid võib tekitada ebapiisav energia saamine päeva jooksul ning naudinguvajadus ja harjumus. Tegelikult ei saa me mööda vaadata ka heast unehügieenist ning piisavalt pikast ööunest.  Kuigi banaan või mõni muu puuvili ei pruugi magusaisu tekkimisel olla šokolaadi või kaneelisaiakesega samaväärselt nauditav, on sinu tahtejõud ja otsusekindlus siiski see, mis lõpliku otsuse teeb.

Samal teemal käis toitumisnõustaja ja koolitaja Tuuli Taimur rääkimas ka Vikerraadio saates “Huvitaja”.
Kuula saadet!