Lapsed ja noored kokkama – ja kuidas veel!

Mul on olnud suur rõõm ja au käia sellel talvel ja kevadel lisaks igakuistele kokkamisklubi kooskäimistele paljudes koolides, lasteasutustes ja noortekeskustes kokkamas ja töötubasid läbi viimas. Ning teate, millise energiaga ma sealt alati lahkun? Poolteist tundi vahvaid tegevusi ja toiduvalmistamist mööduvad lennutiivul! Veelgi enam – sel ajal, mil ma lastega koos olen, näen nende silmis uudishimu, vaimustust, rõõmu ja küsimusi. Rõõmu sellest, et nad saavad ise oma kätega erinevaid toite valmistada ja need tulevad tõesti maitselt imepärased välja ja nende oskusi kiidetakse. Nad on uudishimulikud kõiges, mis meil töötoas toimuma hakkab, ja nad küsivad julgelt, kuidas ja miks midagi just nii teha, nagu me koos teeme. Nende vaimustus, kui ootamatuna tunduv toit tundub tõeliselt maitsev või kui nad leiavad endale uue lemmikretsepti või toiduaine, muudab mindki igakord õnnelikuks. Lapsed ja noored kokkama – ja kuidas veel!

Miks suunata lapsed ja noored kokkama?

Need kokkamised ja töötoad on palju rohkemat, kui vaid poolteist tundi toiduvalmistamist või praktilisi tegevusi ja katseid. Lapsed saavad toidule ja söömisele läheneda täiesti uuest küljest. Eriti siis, kui see töötuba ei toimu ühekordselt, vaid lapsel on võimalik mitmete nädalate vältel uusi maitseid ja toitude valmistamise võimalusi proovida. Kui muidu valmistab isa või ema kodus toitu ja ootab, et laps selle õhtusöögilaua taga vaikselt ära sööks, siis meie kokkamisklubides ja töötubades õpib laps algusest lõpuni ise kokkama ja maitsestama. Ja see on väga oluline! Miks? Sest erinevate toitude ja maitsete kasutamisega näitame lapsele, et toidu valmistamiseks ja selle maitse muutmiseks on väga palju erinevaid viise. Porgand, bataat või paprika võib ühes toidus tunduda võõras, kuid valmistades neid teistmoodi ja teiste toiduainetega, võib neist saada kõige maitsvam toit.

Mul oli suur rõõm käia mitmes koolis korraldamas 5-nädalast laste kokkamisklubi. Kuigi kõik kogemused, lapsed ja töötoad olid erinevad, oli neis läbiv joon: see, kuidas lapsed muutusid iga toiduvalmistamiskorraga järjest iseseisvamaks ja julgemaks. Kui alguses oli retsept igaks juhuks laua peal ning toiduvalmistamisega seotud küsimused suunati kohe minu suunas, siis koolitusnädalate lõpus oskasid lapsed retsepti lugedes vajalikud sammud ise ette valmistada ning vahel ka ilma minupoolse olulise sekkumiseta toidu algusest lõpuni ise valmis teha. See enesekindlus, mis neil iga korraga kasvas! Ning huvi! Alustades toidu valmistamisest kuni selle serveerimiseni välja. Wow! Ja kui toit sai lõpuks valmis, oli igaühel õigus öelda, kui talle midagi ei maitsenud või vastupidi – väga maitses. Oluline oli siinjuures arutleda – mis ja miks ei maitse. See, et ei maitse, sest ma arvan, et ei maitse, ei olnud argument.

Maitsmine ja maitsestamine

Mis puudutab toidu maitsmist, siis oli huvitav lapsi erinevate toitude maitsestamise juures näha. Võtame näiteks lihtsa salati maitsestamise. Lapsed, olles järginud retseptis etteantud koguseid, hõikasid, kui salatikaste valmis oli. Küsimuse peale, kas nad seda ka maitsesid ja kuidas see tundus, sain ma enamasti alguses pelgliku eitava vastuse. Justkui kõheldes, et mismõttes maitsenud – kas ma pean seda maitsema? Ja oleks te näinud neid hämmingus nägusid, kui nad mind üllatunult vaatasid, sest nad arvasid, et mina peaksin ise kõik nende toidud maitsestama. Kuid iga korraga, mil me koos erinevaid asju proovisime/maitsestasime ja arutlesime, mis millega kokku sobiks, et maitsed tasakaalus oleksid, muutusid nad järjest teadlikumaks. Lõpuks maitsestati salat või vokiroog juba täiesti iseseisvalt ning väga hästi. Seega andke lastele natuke teadmisi ja julgustage neid katsetama!

Lapsed muutuvad iga korraga julgemaks

Töötubades on aeg-ajalt ka neid, kes uute toitude maitsmisel ja söömisel on pigem ettevaatlikud või neist lausa keelduvad. Kuid teate, kui tore on juhendajana näha, et teisel, kolmandal või mõnel juhul ka neljandal kohtumisel tasapisi üht või teist asja proovima ja sööma hakatakse. Kasvõi natukenegi, mis on protsessi esimene oluline samm. Sest uute toitude ja maitsega harjumine saab alguse justnimelt maitsmisest. Oluline on siinjuures, et toidu valmistamine, maitsmine ning uute maitsete katsetamine toimuks lapsele sunni- ja hinnangutevabas ning mängulises keskkonnas.

Kõige eredam mälestus on ühest kokkamisklubis osalenud poisist, kes üldse ei söönud kanaliha. Töötoa lõpus, kui kõik olid lahkunud, piidles poiss lauale jäänud viimaseid kanaliha tükke. Kui ma nii muuseas ütlesin, et ta võib ju ainult natuke maitsta ja ülejäänud järele jätta, võttis poiss arglikult ühe tüki ning maitses. Ning maitses veel. Ja teatas seejärel, et see on nii maitsev ning kas ta võib ülejäänud endaga koju kaasa võtta. Kuna poiss oli selle kana ise valmistanud, rääkisime ka sellest, mis selle kana nii maitsvaks tegi, et ta saaks need juhtnöörid koos retseptiga koju kaasa võtta ja emale edasi anda.

Mul on siiralt hea meel, et mul on olnud võimalus innustada, üllatada ning pakkuda uusi teadmisi, oskusi ning maitseid kõikidele neile vahvatele lastele! Ma usun ja loodan, et see on pakkunud lastele sama palju avastamis- ja kaasalöömisrõõmu kui minule.

Mul on väga väga hea meel, et on selliseid omavalitsusi ja koole, kes pakuvad oma piirkonna lastele võimalusi õppida kokkama!

Tutvu meie poolt pakutavate töötubadega siin. Tutvu ka PRIA toetusega.

Vahvate maitseküllaste kooskokkamisteni!