Imetamine kui väljakutse

Olles ühe korra juba sünnitanud ja beebi esimesi eluaastaid näinud möödumas, oli teist last ootama jäädes hirm teadmatuse ees olematu. Kuna kõik oli esimesel korral sujunud üsna lihtsalt, loogiliselt ja suurte probleemideta, valdas mind eelseisva perioodi ees kindlustunne. Tõsi, esimene sünnitus oli küll pikk ja kurnav, kuid arvasin, et küll see teine läheb kiiremini- rahvasuu ju niimoodi ometi kõneleb. Tegelikkus oli aga vastupidine ja sünnitamisprotsess osutus hoopis pikemaks. Ka ettekujutus beebi esimestest elupäevadest minu rinnal ja imetamine sai märksa teistsuguse reaalsuse.

Keeruline sünnitus võib imetamise muuta väljakutseks

Nii nagu esimene sünnitus, kutsuti ka teine sünnitus esile. Vahe oli ainult selles, et esimene kord algas sünnitegevus sama päeva õhtuks, teisel korral oli esimene päev tulemusteta. Niisiis alustati järgmisel päeval sekkumist uuesti ja õnneks jõudsime õhtuks ka sünnitustuppa. Läbi suure pingutuse nägi beebi ilmavalgust järgmisel hommikul.  See imeline hetk beebit kohe pärast sündi võtta sülle ja asetada rinnale, jäi kahjuks aga seekord vaid sekundite pikkuseks. Beebi vajas koheselt hingamist toetavat ravi ja milline õnn, et kõik selleks vajalik oli samas haiglas olemas.

Nii möödusidki tema esimesed elupäevad kuvöösis, kus teda suure hoole ja tähelepanuga jälgiti. Enda käte vahele teda võtta ei saanud, ka imetamine ei tulnud kõne alla. Toiduks oli talle piimasegu, mida esialgu manustati sondiga ja hiljem otse suhu väikese süstlaga. Kuna kõik toimus väga kiiresti, ei jõudnud ma oma rinnapiima tekkimisele veel hakata mõtlemagi, kui ämmaemand juba mulle juhtnöörid kätte andis. Ei olnud aega ei kõhelda ega kahelda, vaid kohe hakata tegutsema. Kui tavaliselt on see beebi enda ülesanne piim rinnast kätte saada, siis seekord pidin seda tegema ma ise oma sõrmede abil. Ka pumba abi ei olnud võimalik kasutada, sest nii väikest kogust lihtsalt masinaga kätte ei saa. Esialgu tilgake, siis juba kaks ning seejärel milliliitreid iga korraga aina enam.

Väikeste sammudena imetamise suunas

Kuna intensiivravi osakonnas toimus söötmine ja rutiinsed toimingud regulaarselt iga kolme tunni järel, olin ka ise justkui autopiloodil – muudkui tatsasin sünnitusmajas erinevate osakondade vahel oma üliväärtusliku piimatopsikuga. Kui esialgu lisati need tilgakesed piimasegule juurde, siis mida aeg edasi, seda suurem osa toidust süstla sees oli juba minu piim. Õigepea kõlas arsti suust ka teadaanne beebi järjest parematest näitajatest ning aeg oleks proovida teda rinnale. Rõõm oli meeletu ja uskusin siiralt, et nüüd liigub kõik taas normaalsuse suunas.

Üks paras väljakutse ja katsumus alles tegelikult algas. Beebil polnud aimugi, kuidas rinnast kinni haarata ja mis sellega pihta hakata. Ei läinud kaua, kui talle kogu see protsess oli vastumeelne ja ta seda ka oma nutu ja ärrituvusega demonstreeris.  See oli minu jaoks täiesti uskumatu ja ootamatu, et nii loomulik tegevus ei kulge mitte kuidagi loomulikult, vaid beebile isegi vastumeelselt ja hirmutavalt. Minu mälestus esimese lapse imetamisest oli andnud mulle täieliku usalduse minu võimekuses. Nüüd ei olnud mul aga aimugi, kuidas see käib.

Imetamisnõustaja abiga sujuva toitmiseni

Pärast mitmeid katsetusi ja proovimisi oli imetamine täiesti ebaõnnestunud. Tundus lihtsam jätkata toitmist süstlaga, sest see oli tal juba selge, ei tekitanud segadust ega põhjustanud rahutust. Peas keerlesid küsimused, et miks kõik pidi nii minema ja kas olen ise selle kuidagi põhjustanud?

Õnneks kaua ma nendes mõtetes olla ei saanud, sest õigepea leidis üles meid imetamisnõustaja. Tema positiivne ja rõõmus lähenemine andis olukorrale hoopis uue valguse – tema teadmised, kogemused ja nõuanded olid selged ning toetavad. Võtted olid konkreetsed ja hästi juhendatud. Tema abiga leidsin üles ka oma sisemise rahu ja teadmise, et olles järjekindel, saame koos beebiga selle väljakutse ületatud.

Paaritunnisest koostööst nõustajaga sain tagasi oma enesekindluse ja sisemise veendumuse, et rinnapiim on beebile parim ja asendustoit peakski olema vaid asendus kriitilistel eluhetkedel. Kuna rinnapiima tootlikkus on organismi poolt seatud vastavalt lapse vajadustele, siis allaandmine oleks tähendanud ka rinnas piima vähenemist. Imetamisnõustaja innustus ja siiras usk minu võimekusse andsid aga meie pere kogemusloole tõeliselt suure tõuke edukaks edasiseks toimetulekuks. Juba nädal pärast beebi ilmaletulekut sujus imetamine probleemideta ja beebi kosus eeskujulikult. Pääsesime koju ning naasime tagasi reaalsusesse ühe olulise kogemuse võrra rikkamana.