Toitumisõpe koolis teeb terve Eesti terve(ma)ks

Mitmed iseenesest mõistetavad praktilised oskused on tänaseks jõudnud kooliprogrammi – näiteks jagatakse teadmisi, kuidas õigesti hingata ja luua rahulikku meelt (Vaikuseminutid), kuidas püsida aktiivne (Liikumislabor) ning õpitakse finantskirjaoskust. Nüüd oleks aeg ühiskondlikuks aruteluks ja konsensuse kujundamiseks toitumisõppe valdkonnas, et läbi tervislike harjumuste kujundamise luua tervem ja edukam Eesti. Läbimõeldud toitumisõpe koolis on heaks alguspunktiks.

Numbrid nõuavad tegutsemist

Hiljuti avaldatud „Eesti Riigi terviseprofiil 2019“ raportis selgub, et ligi viiendik Eesti täiskasvanutest on rasvunud. Üha levinum on kaalumure ka laste hulgas – hinnanguliselt on esimeses klassis ülekaaluline ligi iga neljas tüdruk ja iga kolmas poiss. Toitumisriskidest tingitud surmad moodustavad 26 % kõikidest surmadest Eestis ning järeldusena tuuakse välja, et ebatervislik toitumine on Eestis suur rahvatervise probleem.

Raportis ilmneb ka suur ebavõrdsus erineva sotsiaalmajandusliku taustaga inimeste vahel. Enam kui kolm neljandikku suurima sissetuleku hulka kuuluvatest inimestest peab oma tervist heaks, samas kui madalaima sissetuleku gruppi kuuluvatest inimestest arvab seda ainult kolmandik. See erinevus on suurem kui üheski teises EL liikmesriigis.

Tekivad järgnevad küsimused: kuidas meie tervishoiusüsteem neist elustiilist tulenevate väljakutsetega jätkusuutlikult toime tuleb? Mida me saame teha, et see trend ümber pöörata ja kuidas (vähemalt tulevikus) jõuda teadmistega tervislikust eluviisist iga Eesti inimeseni?

Terviklik süsteem toitumisõppe edendamiseks

Toitumisharjumuste kujunemine toimub suuresti lapse- ja noorukieas. Seepärast on oluline, et süsteemselt läbimõeldud toitumisõpe koolis leiaks aset juba varakult. Tõhusaim viis selleks on läbi haridusasutuste, sest nii jõuame kõigi Eesti noorteni.

Täna käsitletakse toitumist koolides üldiselt inimese- ja loodusõpetuse ainete raames. Tervise Arengu Instituut on ära teinud suure töö, et luua õpetajatele juhiseid õppe läbiviimiseks. Siiski, kas olukorras, kus enam kui iga neljas eestlane riskib vale toitumise tõttu surra enneaegselt, on aus panna kohustus teadmiste edasiandmiseks kooliõpetajate õlule? Toitumisõpe ei saa tugineda vaid raamatutarkusele, vaid eeldab metoodilist lähenemist, kus eakohaselt on integreeritud nii teoreetilised kui praktilised õppevormid ning ollakse lisaks kursis harjumuste kujundamise psühholoogilise küljega. Ideaalis võiks muidugi tuua pilti ka keskkonnatarga tarbimise põhimõtted.

Kuidas oleks, kui ühendame Tervise Arengu Instituudi, Haridusameti ning toitumisvaldkonna ekspertide oskused ja teadmised ning loome tervikliku süsteemi toitumisõppe edendamiseks? Selle ühe osana saame näiteks üles ehitada vajaminevaid kompetentse omavate toitumisspetsialistide võrgustiku, kelle poole haridusasutused saavad toitumisõppe läbiviimise või toetamise eesmärgil pöörduda (kas teadsid, et Eestis tegutseb juba märkimisväärselt riikliku kutsetunnistusega toitumisnõustajaid- ja terapeute?). Mis mitte kasutada ka e-õppe võimalusi ning teha toitumisekspertide teadmised kättesaadavaks kõigile koolidele?

Koolitoit kui õppevahend

Tänu tasuta koolilõunale on kõigil Eesti õpilastel ligipääs tasakaalustatud toidukorrale. Miks mitte kasutada maksumaksja raha veelgi sihipärasemalt ning rakendada koolilõunaid pedagoogilisel eesmärgil? Mis oleks, kui lisaks nälja kustutamisele on koolilõuna ka õppevahend, mille abil juurutada toitumisalaseid teadmisi? Kui toitumis- ja haridusvaldkonna eksperdid oma jõud ühendavad, õnnestub kahtlemata leida nutikad viise, kuidas juba niigi tehtavale investeeringule anda lisaväärtus ja rakendada seda rahva tervise edendamise huvides.

Toitumisõppega sotsiaalse ebavõrdsuse vastu

Tervis läbi toidu ei pea olema vaid majanduslikult edukate võimalus. Levinud on arusaam, et tervislik toit on kulukas ja seetõttu paljudele kättesaamatu. Seda osaliselt tänu uskumustele nagu oleks toit seda tervendavam, mida kõrgemalt Himaalaja otsast või sügavamalt Amazonasest seda hangitakse. Samas, poes ringi vaadates näeme, et kapsa, porgandi ning peedi hinnad on võrdlemisi taskukohased, kohalikud väetoidud nagu pohlad ja mustikad saab metsast tasuta kätte. Kui need teadmised tulevad koolist kaasa, suudame kummutada ka tervisliku toitumisega seotud müüte ning saame loota, et me kõik, hoolimata oma sotsiaalsest taustast ja rahakoti suurusest, oskame näha võimalusi tervislike valikute rakendamiseks.

Toitumine ei ole raketiteadus…

… küll aga vajab praktiliste ning rakendatavate oskuste edasiandmine metoodilist ja süstemaatilist lähenemist. Läbimõeldud toitumisõppe positiivset mõju võime oodata mitmel tasandil – riiklikul tasandil väheneb koormus (või vähemasti aeglustub selle kasv) tervishoiusüsteemile ning suurendame eeldusi võrdsemaks terviseks. Tööandjatel on rõõmu tulemuslikumatest töötajatest, kes võtavad ka vähem haiguspäevasid. Indiviidi tasandil saame nautida tervena elatud aastaid – loevad ju mitte ainult aastad meie elus vaid ka elu meie aastates!

Toitumisõpe koolis eeldab metoodilist lähenemist, kus eakohaselt on integreeritud nii teoreetilised kui praktilised õppevormid ning ollakse lisaks kursis harjumuste kujundamise psühholoogilise küljega. Oleme juba alates 2013. aastast teinud koostööd lasteasutustega tundide ja huviringide läbiviimisel. Kutsu meid koolitama ja panustame koos laste toitumisharidusse ning seeläbi tervemasse ühiskonda!