Mis on sinu toidulaua süsiniku jalajälg?

Kliima soojenemisest on räägitud aastakümneid. Aktivistid on teemale igal võimalusel tähelepanu tõmmanud, kuni Rootsi koolitüdruk Greta Thunberg osutus mõne aasta eest lõpuks selleks kriitiliseks liivateraks, mis kliimateemade publikut oluliselt laiendas. On vaieldud, kas kliima tõesti soojeneb ning kas selle põhjuseks on inimesed ja maailma majandus või see on loomulik protsess. Pariisi kokkulepe 2015 (1) on ses mõttes märgiline – vähemalt vaieldakse nüüd, milliseid meetmeid ja mis mahus tuleks rakendada. Süsiniku jalajälg täidab selles oma osa.

Süsiniku jalajälg

Süsiniku jalajälg (carbon footprint) on kõigil ja kõigel. See on kokkuleppeline märk või jälg, mille jätab keskkonda iga inimene, toode või tegevus, mille käigus vabaneb nö liigset süsinikku (mõõdetakse peamiselt süsihappegaasi ehk CO₂ kaudu). Eestlaste rahvuslik süsiniku jalajälg on üsna suur, sest meie CO₂ emissioon on põlevkivi energeetika tõttu Luksemburgi järel Euroopas teisel kohal (3).

CO₂ kuulub kasvuhoone gaaside hulka, sest tal on võime absorbeerida ja kiirata soojust. CO₂ pole üdini halb, tal on oma oluline osa selles, et meie planeedil on tekkinud eluks sobivad temperatuurid. CO₂ puhul on võtmeküsimus tasakaal. Paraku on inimesed tööstusrevolutsioonist alates seda häirinud: viimase saja aasta keskmised temperatuurid on juba tõusnud 1˚C võrra. Teadlased ennustavad, et 21. sajandi lõpuks võivad keskmised temperatuurid tõusta lisaks 3-4 ˚C. Mõni kraad ei tundu ehk nii oluline, kuid reaalselt toob see kaasa tõsiseid kliima muutusi ning elustiku väljasuremislaine (4).

Toit ja CO₂

Suur osa süsiniku jalajäljest võib kergesti märkamata jääda, kui ei arvestata erinevaid etappe ja protsesse, mis toote või teenuse tarbimisele eelnevad ja/või järgnevad. Isikliku süsiniku jalajälje väljaarvutamiseks leiab internetis hulgaliselt kalkulaatoreid. Mõned neist jagavad ka soovitusi, kuidas oma süsiniku jalajälg väiksemaks saada.

Transpordi või kütuse CO₂ keskkonda paiskumine tundub loogiline, aga hulk vabanevast (liigsest) CO₂-st pärineb ka toiduainetööstusest – nimelt on süsiniku jalajälg ka igal toidul ja toiduainel. Toidu puhul tuleb arvestada CO₂ hulka, mis vabanes kasvatamise, korjamise, töötlemise, pakendamise, transpordi ja muude etappide käigus. Üks suur sektor on loomakasvatus, kuid ka põllumajandus omab üsna suurt jalajälge. Näiteks kohvi, kakao, palmiõli, avokaadode ja mitmete teiste toiduainete kasvatamisel on märkimisväärne mõju keskkonnale.

Ka indiviidi tasandil teadlike valikute tegemine on oluline!

Süsiniku jalajälje vähendamine võib tunduda liiga suur probleem, et seda vaid üksikisiku tasandil lahendada. Siiski, ühe inimese valikud mõjutavad tema lähedal olevate inimeste valikuid ja kriitilise massi tekkimisel on võimalikud väga suured muutused. Tarbijana on igal inimesel võimalus oma käitumisega suunata tootjaid tegema paremaid valikud kõigi jaoks.

Süsiniku jalajälje vähendamiseks oma toidulaual:

Kasutatud allikad:

1. Pariisi kokkulepe Keskkonnaministeeriumi kodulehel https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/kliima/rahvusvahelised-kokkulepped/pariisi-kokkulepe

2. “Climate change and coronavirus: Five charts about the biggest carbon crash” BBC News 6. mai 2020 https://www.bbc.com/news/science-environment-52485712

3. Worldometer https://www.worldometers.info/co2-emissions/estonia-co2-emissions/

4. „The Science of Carbon Dioxide and Climate“, State of the Planet, Earth Institute, Columbia University https://blogs.ei.columbia.edu/2017/03/10/the-science-of-carbon-dioxide-and-climate/