Rukkileib on eestlaste söögilaual olnud tähtis osa ammustest aegadest. Sellega seoses kõneleb rahvasuu hulgaliselt vanasõnu ja on kogunenud omajagu kombestikku. Näiteks siis, kui leivatükk kukkus maha, tuli see üles võtta ja suud anda. Või kui leib pandi lauale lahtilõigatud otsaga ukse poole, tekitas see hirmu ja ärevust- kas saabumas on nälg?
Tänases maailmas valdab pigem toidu üleküllus, kui selle puudus ja nälg. Ka teraviljatooteid ja leivasorte on poeriiulil rohkem, kui me neid proovidagi jõuame. Tõsiasi on aga see, et kaubanduses on rukkileib valmistatud üsna sagedasti hoopis pärmi, mitte juuretise baasil. Juuretise eeliseks on selle bakteriaalne kooslus, mis muudab jahus oleva tärklise kergemini seeditavaks ja valgud lihtsamini omastatavaks.
Kui tooks taas leivateo au sisse ja valmistaks seda väekat kiudainerikast toidupala ise!