Söömishäire lõksus

Tänapäeva sotsiaalkultuuriline miljöö on loonud eeskujuks ideaalse keha kuvandi, mis rõhutab saledust, trimmis lihaseid ning head füüsilist vormi.  Liialt tihti aga kogetakse, et nendele ootustele ei vastata. Nii vallandub sisemine rahutus ning kasvab sotsiaalne ärevus. Üsna kiiresti hakkavad mõtted keerlema vaid kehakuju ja selle ideaalseks muutmise ümber ning sisemine hääl sunnib midagi ette võtma. Kuna söömine on miski, mis allub täielikult enese kontrollile, on söömiskäitumise muutmine tihtipeale esimene samm.

Üleüldse on söömisel füsioloogiliste funktsioonide kõrval olnud alati ka ka sotsiaalne ja psühholoogiline roll, mistõttu on söömisharjumused  mõjutatud väga paljudest erinevatest teguritest. Mõtle hetkeks, millisel koosviibimisel või üritusel oled sa osalenud, kus söömine ei olnud selle üheks osaks, või  meenuta, kas toit on olnud sulle preemiaks, kompensatsiooniks või hoopis emotsionaalseks toeks?

Kui palju õigupoolest mõjutab meie söömiskäitumist ümbritsev keskkond, välised hinnangud ja meie sisemised tunded?  Äärmiselt suure kaaluga on aga sotsiaalse surve mõjurid just sportlastele, sest ollakse pideva teistepoolse hindamise ja jälgimise all. Spordimaailmas tegutsevatele lastele ja noortele võib seesugune surve olla aga hoopis tõsisemate tagajärgedega, kui oskame karta.

Tubli, sa oled kaalu langetanud!

Mõni aeg tagasi jõudis minu kabinetti algklassides käiv iluvõimleja. Indikatsioon toitumisnõustaja juurde pöördumiseks oli lapse madal enesehinnang ja kehaga rahulolematus. Pärast edukalt läinud võistlust kõlas lapse suust lause: „Ma ei vääri seda võitu, ma olen paks!“  Huvitav, kelle suust on sellised sõnu kuuldud? Miks ei ole laps endaga rahul, kui võistlusel on tegelikult läinud hästi?

Kohtusin lapsega taas umbes kuu aja pärast, mil ta jagas minuga kogemust, kuidas treeningutel korraldatakse ühiseid mõõtmisi ja kaalumisi. Laps oli väga rõõmus oma viimase kaalunumbri üle, sest treener jagas selle peale vaid kiidusõnu- langenud oli tervelt 2 kg. Tõsiasi on aga see, et kaalulangus oli tingitud möödunud haigusperioodist ja gripiviiruse tõttu vähenenud söögiisust. Selle peale hakkasid minu peas helisema aga häirekellad, sest seesugune sõnum lapsele, kes saab positiivse tähelepanu ja kiidulaulu kaalunumbri vähenemise eest, on väga viljakas pinnas söömishäire tekkeks.

Kui keha on kõikidele hindamiseks

Liikumisharrastusega tegelemine loob ju tegelikult suurepärased eeldused püsida terve, olla normaalses kehakaalus ja omada tugevat organismi. Kui liikumisharrastusest saab aga tõsisem sportimine, tulevad mängu kõrgemad eesmärgid, rangemad reeglid ja tihedam sõel, mida läbida. Kuna enamus spordialadel on edukas sooritus otseselt seotud keha antropomeetriaga, hakkab vastava ala harrastamiseks sobiv kehakuju mängima suuremat rolli. Kuna sportlane on pideva teistepoolse hindamise ja tähelepanu all, pole füüsiline keha talle ainult vahendiks oma eesmärkide realiseerimisel. Üha enam püütakse ka positiivset tähelepanu, heakskiitu ja standarditele kvalifitseerumist.

Esimeste konkreetsete sammudeni söömiskäitumise muutumisel võib minna aega. Küll aga pole selleks käivitajaks teinekord vaja ei midagi muud, kui kellegi mürgine märkus kehakuju, kaalunumbri või välimuse kohta. Eriti suure kaaluga on treenerite ja eeskujuks olevate sportlaste väljaütlemised. Täiskasvanu jaoks võib see olla tühine mõtlematu kommentaar, kuid lapse meeltesse kodeerib tugeva sõnumi.

Näiteks pöördus minu juurde põhikoolis käiv tütarlaps, et annaksin talle nõu kaalu langetamiseks. Ta hakkas ennast võrdlema oma 8 aastat vanema õega, kes tüdruku silmis on ideaalse välimuse ja suurepärase vormiga. Põhjuseks ei olnud otseselt soov temasarnaseks saada, vaid teadmine, et õde ei pea enda keha ilusaks ja piisavalt vormis olevaks. Tüdruk jagas meenutusi õe juures külaskäikudest, kus too venitab kõhu pealt nahka ning omistab sellele pekise oleku ning ennast paksuks tituleerib. Teismelise, kehamuustustega kohaneva tütarlapse peas keerlevad selle sõnumi peale vaid mõtted, et ju olen minagi liiga paks ja pean oma kehaga midagi ette võtma.

Tüdruku toidupäevikust kaardistasin päevaseks toiduenergiaks alla põhiainevahtuseks vajaliku ning tugeva vajakajäämise toidu mikrotoitainelises koostises. Äärmiselt kurb oli aga kuulda kirjeldusi, milliste võtetega püüdis ta toitu kehast väljutada ja kui edukalt ja lihtsalt see tal õnnestus.

Ka teinegi sarnane juhtum on siinkohal jagada, kus äsja täisealiseks saanud naine hakkas võrdlema ennast  hoopis oma äärmiselt kauni ja saleda emaga. Selles loos oli aga toitumuslik sekkumine veel julmem ja kardinaalsem, sest tavapärane segatoit vahetati välja täielikult taimse toiduga. Toidupäevikust tuvastatud energiasaamine aga ei küündinud kaugelti mitte keha täisväärtuslikuks funktsioneerimiseks vajaliku tasemeni. Puudujäägid olid nii toidu mikro- kui makrotoitainelises koostises. Üsna tavapärane tagajärg energiakriisis olevate naiste seas on igakuise menstraaltsükli häirumine ja tõsisemal juhul ka ärajäämine. Nii juhtus ka temaga.

Kui söömine muutub haiguseks

Nimetus ja haiguse kulg on söömistegevusega seotud haigustel erinev. Ühised näitajad on neil aga paljuski väga sarnased: kehakuju ja -kaalu äärmuslik kontrollimine, kehakuju häirunud tajumine, pidev paksusetunne, üldine enesepõlgus ja-vihkamine ning sobimatuse ja alaväärsuse tunne. Tihti usutakse, et kehakuju või- suurus tähendavad isiklikku õnnestumist ja tuntakse hirmu kaotada kontrolli. Kui tavainimesel moodustab toidu ja selle ümber seonduvast päevastest mõtetest marginaalne osa, siis söömishäirega inimesel jagunevad päevamõtted sisuliselt kaheks. Pooled mõtetest sellest, mida ja kui palju tohib süüa, ning teine pool mõtetest sellest, kuidas toiduga saadud energiahulgast vabaneda.

Sellise mõttemaailmaga jõudis minuni ka üks gümnaasiumiklasse alustanud sporditüdruk. Ta on aastaid sportimisega tegelenud ja Eestis ka üsna edukalt. Kui kehaga algasid teismeeale iselomulikud hormonaalsed muutused, muutus ka väljanägemine- lisandus pehme rasvkoe osakaal ja lihased ei joonistunud enam nii ilusti välja kui varem. Kui sportlikust aspektist ei olnud esialgu sooritusvõimes muutused nähtavad, siis enesetunne ja kehaga rahulolematus olid silmaga nähtavad.

Tema jõudis minuni läbi teadliku treeneri, kes märkas järsku muutust tüdruku kehakaalus, sportlikus saavutusvõimes ja tema emotsionaalses tasakaalus. Kehakaal langes tavapäratult kiiresti ning igasugune ebaõnnestumine ja kehv sooritus treeningutes päädisid pisarate ja negatiivsete emotsioonidega.

Kui ta läbi suure treeneri eeltöö tulemusena jõudis minuni, tuvastasin põhjendamatu toidugruppide väljalülitamise menüüst, suured puudujäägid kõikide toitainete saamisel ja väga väikese päevase energiatarbimise. Edukaks spordiharrastuseks on aga täisväärtuslik toit ja piisav toiduenergia ju essentsiaalsed.

Õnneks saime koostöös treeneriga selle noore sportlase aidata õigele rajale tagasi enne, kui tugev toitainete puudus oleks kaasa toonud tõsisemad terviskahjud.

Parim ravi on ennetus!

Lapsed ja noored viidavad treeningutes väga suure osa oma koolivälisest ajast, mistõttu on treeneritel tihtipeale neile suurem mõju, kui nad oskavad arvata. Kuna parimaks söömishäirete raviks peetakse ennetust, siis eluliselt tähtis on osata märgata muutuseid nii laste füüsilisel väljanägemisel, aga ka emotsionaalsel ja psühholoogilisel tasandil. Veelgi enam, osata olla täiskasvanu ja treenerina teadlik, et väljaöeldud sõnad ei oleks selle tõsise haiguse käivitajaks.

Rahvatervise Akadeemia pakub suurepärast võimalust kõikide erialade treeneritel osaleda unikaalsel koolitusel “Söömishäired spordis- kujunemisest, ilmingutest, ravist ja ennetusest läbi tippvõrkpalluri juhtumianalüüsi”. Koolituse eesmärk on tutvustada söömishäirete kujunemise tausta, haigussümptomeid, ravi ja ennetusvõimalusi. Koolitus on intrigeeriv just seetõttu, et osalejate ette astub 12 aastat söömishäirete küüsis olnud tippvõrkpallur, kus aastaid varjul olnud lool tõmmatakse kardinad eest.